Mis on psühholoogiline kriitika kirjanduses - Erinevus-Vahel

Mis on psühholoogiline kriitika kirjanduses

Kirjanduse valdkonnas viitab mõiste kriitika kirjandusliku teksti analüüsile, hindamisele ja tõlgendamisele. Lihtsalt öeldes uuritakse, mis on hea ja halb töö ja miks see on hea või halb. Kriitika ühendab kirjandusteose sisu ka erinevate kriitikute esitatud kontseptsioonide ja teooriatega. Lisateavet erinevate kirjanduslike teooriate kohta ja selle kohta, kuidas kirjutada kirjanduslikku kriitikat

Kuidas kirjutada kirjanduslikku kriitikat

Mis on psühholoogiline kriitika kirjanduses

Psühholoogiline kriitika kirjanduses viitab sellele, kuidas konkreetse kirjaniku tööd analüüsitakse psühholoogilise läätse kaudu. See lähenemine analüüsib psühholoogiliselt teose autorit või iseloomu. See aitab lugejatel mõista nii kirjaniku kui ka tegelaste motiive. Teisisõnu, see kriitika aitab meil mõista, miks kirjanik kirjutab, kuidas ta teeb, kuidas tema eluloolised asjaolud mõjutavad tema kirjutamist ja miks lugu iseloomu käituvad teatud viisil.

Oletame näiteks, et loo peategelane on mõrvar; psühholoogilise seisundi hindamisel võib iseloomu minevik aidata lugejal mõista, miks ta sai mõrvaraks. See kriitiline lähenemine võib uurida kirjaniku motivatsiooni selle teema valimisel ja selle kohta, kuidas tema minevik on mõjutanud tema valikut. Näiteks, teades, et kirjanik oli vägivaldse kuriteo ohver, võib lugeja tõlgendada lugu väga erinevalt.


Seda psühholoogilist lähenemist, mis peegeldab psühholoogia mõju nii kirjanduses kui ka kirjanduskriitikas, mõjutas peamiselt Sigmund Freud ja Carl Jung. Sigmund Freud esitas teooria, et kirjanduslikud tekstid on autori salajase teadvuseta soovide ja murede ilming. Seega aitab iseloomu käitumise hindamine lugejal jälgida lapsepõlve, perekonnaelu, fikseeringuid, traumasid, konflikte. Neid fakte ei väljendata siiski otseselt töös; neid väljendatakse sageli kaudselt unenäod, sümbolid ja pildid. Seega võib see kriitika mõnikord anda lugejatele vihjeid, et mõista sümboleid, tegevusi ja seadeid, mida muidu on raske mõista.

Psühholoogiline kriitika ei puuduta autori kavatsusi. Selle asemel on see rohkem seotud sellega, mida kirjanik ei ole kunagi ette näinud, s.t, mida kirjanik on teadvuseta tööle kaasanud.

Carl Jung uuris kirjanduse ja inimese kollektiivse teadvuse vahelist seost. See teooria väidab, et kõik lood ja sümbolid põhinevad inimkonna mineviku mudelitel. Jung oli esimene, kes seob arhetüübi kirjandusega.

Selle kriitika kasutamisel tuleb siiski äärmiselt ettevaatlik olla, sest see võib muutuda oma olemuselt redutseerivaks. Seda tööd analüüsiv inimene peaks olema ettevaatlik, et mitte analüüsida analüüsile isiklikke psühholoogilisi küsimusi. Kirjaniku elulookirjelduse uurimisel peab kriitik olema ettevaatlik, et vältida ebaõigeid atribuute.

Kokkuvõte

  • Psühholoogiline kriitika kirjanduses on autori ja tema töö motivatsioonide psühholoogiline analüüs.
  • See kriitika tugineb teooriale, et autori füsioloogiline seisund peegeldub teadvuseta töö eri aspektides, nagu tähemärgid, sümbolid, seadistus ja keel.

Pilt viisakalt: